Kohaloleku tähendus – Elus kohalolek – Kohaloleku vägi

Kui ma räägin oma seminaridel klientidega kohalolekust, ütleb enamik inimesi, et nad on kohal nii oma elus kui iseendas. Miks siis vaevuda rääkima sellest, mida inimene juba on.

Mina väidan, et inimesed ei ole enamasti kohal. Uurimistöö ja vaatluste tulemusena pakuksin välja, et enamik inimesi kogeb kohalolekut umbes 2% kuni 3% ajast. Ülejäänud aja elavad nad oma peas, oma mälestustes, unistustes, ettekujutustes, teadmistes, soovides ja sõltuvustes, hinnangutes ja intellektuaalsetes mõttemängude, lähtudes minevikust või ootustest ja hirmudest tuleviku suhtes. Aga kohalolek selles, mis on siin ja praegu, selle hetke tões – seda juhtub väga harva. John Lennon ansamblist Beatles ütles: “Elu on see, mis juhtub siis, kui oleme parajasti hõivatud millegi muuga.”

Millega siis on inimesed hõivatud? Nad mõtlevad, sepitsevad plaane, unistavad ja tegelevad tuhandete muude vaimsete tegevustega. Nad elavad oma peades ja enamik tunnistab, et see on nende gravitatsiooni keskus – nad kogevad kogu elu sellest keskusest. Paljud isegi arvavad, et nende mõtted määravad ära kes nad on. On üks tuntud kreeka ütlus: „Ma mõtlen, järelikult olen olemas.” Kas see tähendab siis seda, et kui ma ei mõtle, lakkan eksisteerimast? Paljud usklikud inimesed väidavad, et nad on see, mida usuvad. Seega kui ma oma uskumusi muudan, muudan sellega ka kogu oma põhiolemust? Ilmselt vastaksid nad sellele küsimusele jaatavalt, samas kui teised, kes on veidigi teadvustavamad või natukenegi ratsionaalsemad, näeksid seda hoopis teisiti.

Intellekt on suurepärane teener, kuid väga vilets peremees. Pea on see koht, kus luuakse kõik meie hirmud ja nende allikaks on hinnangud, harjumuspärane käitumine, uskumused, vaimne programmeering, mälestused hirmust ja psühholoogilised filtrid (viis, kuidas me maailma näeme). Inimesed veedavad enamiku ajast, arvatavasti üle 95% just nendes elades. Nad on oma mõtete vangis. Nad on oma mõtete poolt juhitud ja samastavad end nendega, uskudes end võib-olla isegi olevat vaba. Kuid kõik need vaimsed kogemused tulenevad minevikust ja seepärast elavad peaaegu kõik oma minevikus, mitte selles tegelikkuses, mis on siin ja praegu.

Ma mäletan, kuidas ma sõitsin 20 aastat tagasi 8 tundi Wellingtonist Aucklandi. Ma ei mäleta nendest kaheksast tunnist midagi muud peale selle, et tulin ühest kurvist välja sõites lubatust suuremal kiirusel ja nägin tee ääres politseiautot. Ehmununa võtsin ruttu kiirust vähemaks ja juba viie sekundi pärast olin jälle oma psüühilises unes. Ometi mäletan nii palju aastaid hiljem neid paari sekundit, kui ma tulin tegelikkusesse tagasi. Huvitav miks? Võib-olla siis, kui olen täielikult kohal, jääb mälestus igaveseks.

Paljud kirjanikud ja õpetajad räägivad sellest psüühilisest unest, mida mina nimetan mitte kohalolekuks. Kui me veedame enamuse oma elust iseendas kohal olemata, oleksime nagu oma volitused kellelegi üle andnud. Kuidas saame oma elu täiel rinnal elada kui me ei ole selles täielikult kohal? Mitmete jaoks tähendab täiel rinnal elamine suursugust elu ja enesehävitust, mis on tõenduseks, et põgenetakse selle eest, mis on siin ja praegu.

Kui me ei ole ausad selle hetke suhtes, ei saa me kolm funktsiooni olla tasakaalus – intellekt, emotsioonid ja keha. Me lakkame toimimast täielikult integreerunud olendina.

Olen inimestega töötanud ja neid nõustanud 30 aastat ning selle aja jooksul olen märganud, et vaid väga vähesed inimesed elavad täielikult õnnelikke elusid, nagu ennist mainisin umbes 2%-3%. Neid on äärmiselt vähe, kuid nendega kohtudes tead, et nad ei ela kellegi teise ideoloogia järgi ega anna hinnaguid kuidas inimesed elama peaksid, vaid nad elavad enda poolt tekitatud õnnes ja armastuses ning on selge, et neil on sisemine vabadus, millest ülejäänud meist vaid võivad rääkida, seda ette kujutada ja teeselda.

See tähendab, et valdav enamus ei koge sellist imepärast sisemist vabadust. Kui sellele mõelda, siis on see suisa katastroof! Selle kohta peaks olema ÜRO uuring. Kuid seda ei juhtu, sest inimesed harjuvad kannatamisega, see muutub nende jaoks normaalseks.

Väljaspool praegust hetke elamine on normaalne, kuid mitte loomulik. See on illusioonis elamine. Hetk, mis on viie minuti pärast, ei eksisteeri mujal kui vaid meie ootustes. Viie sekundi tagust aega ei eksisteeri mujal kui meie mälestustes. Ainus tegelikkus on praegu ja ainult praegu. Selle hetke puhtuses ei ole hirmu, hinnanguid, valu ega ideoloogiaid. Kõik sõjad ajaloos on olnud väärtuste ja ideoloogiate sõjad. Keegi ei läinud sõtta millessegi uskumata. Praeguses hetkes aga ei ole uskumusi, vaid tegelikkuse võlu, milles peitub kogu meie vägi, armastus, rõõm ja vabadus.
Kujuta ette elu ilma hirmuta, mis on inimeste elus väljendunud nõudmiste (mineviku sõltuvused ja kahetsused) ja ootustena (tuleviku hirmud) kuidas elu „peaks olema”. Selles, mis on siin ja praegu, ei ole mingeid keelde, käske, vajadusi ega sunde, sest praegune hetk on täis selle hetke nautimist.

Kuidas siis tulla tagasi sellesse, mis on siin ja praegu? Hea uudis on see, et me juba olemegi siin. Seega on see vaid ärkamisprotsess, mille käigus pöörame tähelepanu oma mõtetele, ilma nende haardesse sattumata ega assotsiatsioonide jadasse eksimata. See tähendab tähelepanu pööramist oma emotsioonidele, ilma et oleksid nende poolt kaasa kistud kui need muutuvad väga tugevaks. See tähendab tähelepanu pööramist oma kehale, eriti kui sind vaevab valu või tugev füüsiline aisting. Tavaliselt võtavad inimesed valuvaigistit, sest nad kardavad oma keha kogeda.

Pöörates tähelepanu oma kolmele peamisele funktsioonile – mõtetele, emotsioonidele ja kehale, hakkame avastama oma neljandat funktsiooni – loovust, imspiratsiooni ja intuitsiooni. Ma nimetan neid tegeliku mina funktsioonideks ning neis sisaldub universumi suurim vägi. Kuid inimesed on harva huvitatud sellest, mis on nende sees, küll aga välistest väärtustest. Meelemürkide, meelelahutuse ja teiste inimeste abil tähelepanu kõrvale juhtides kaotavad nad sideme oma tegeliku minaga ja nad ei suuda olla kohal selles hetkes.

Ma vaatan inimesi ja nad on ära. Nende silmad on avatud, nad räägivad, liiguvad, maitsevad, kuulevad, näevad ja tunnevad, kuid nad ei ole kohal üheski tegevuses. Tuled põlevad, kuid kedagi ei ole kodus. Nad on keskendunud välisele ega teadvusta piisavalt kõike seda, mis toimub nende sees ning sellega takistavad endal kogemast tõelist armastust, õnne ja vabadust – sisemist protsessi.

Tule tagasi oma ellu ning tee silmad lahti, et märgata iseenda toredust olles kohal sinu elu kõige võluvamas ja imelises inimeses – SINUS.

Colin P. Sisson

Tõlkinud: Triin Tobber
Toimetanud: Kalev Veskimäe